Maailma Patsiendiohutuse Päev: patsiendid räägivad patsiendiohutusest - minu hääl loeb!

Statistika näitab, et üks inimene kümnest saab tervishoiusüsteemis kahjustusi, ning igal aastal sureb maailmas seetõttu üle kolme miljoni inimese. Need on väga kurvad numbrid, kuid pooled juhtudest on õige tegutsemisega ära hoitavad.

Diagnoosimine ja kommunikatsioon käivad käsikäes

Et käesoleval aastal on keskne teema diagnoosimine, siis ei saa mööda minna kommunikatsioonist ehk suhtlemisest ja informatsiooni vahetamisest osapoolte vahel, mis on asjakohaste testide ja uuringuteni jõudmiseks vajalik eeltingimus.

Tänapäevane kommunikatsioon toimib kõige paremini võrdsete osapoolte ehk partnerite vahel. Tervishoius ei ole see alati võimalik, kuna patsient võib olla seisundis, kus ta ei ole võimeline ennast iseseisvalt väljendama. Siiski - suhtumise tasandil patsienti partnerina koheldes, ja tema huvide eest parimal viisil seistes, panustatakse ohutusse ka juhul, kui otsused tehakse patsiendi aktiivse osaluseta.

Uuringud näitavad patsiendiohutuse paranemist juhtudel, kus patsiendid ja lähedased on kaasatud kui partnerid ning nende ettepanekutega arvestatakse tervishoiupoliitika ja -teenuste planeerimisel, aga ka isiklikumal, raviprotsessi läbiviimise tasandil. Partnerlus on alati hea suhtlemis- ja koostöövorm olukordades, kus soovitakse arvestada kõikide osapoolte vajadustega ning luua produktiivne keskkond tegutsemiseks.

Panustame diagnoosimise ohutumaks muutmisse

Me ei ela tänapäeval veel maailmas, kus kõik hea on nii iseenesest mõistetav, et sellest ei pea täiendavalt rääkima. Maailma Patsientide Liit, kelle liikmeid patsiendi ohutuse suurendamine tegutsema paneb, kuulutas välja konkursi rahalise toetuse andmiseks organisatsioonidele, kes soovivad Patsiendiohutuse Päeva raames läbi viia avalikkusele suunatud üritusi, et teema saaks rohkem tähelepanu. 

Eesti Insuldipatsientide Selts võttis kutset kuulda ning sai 300 USD suuruse toetuse abil viia läbi ürituse "Patsiendid räägivad patsiendiohutusest - minu hääl loeb!", et mõelda, arutleda ning jagada ideid, kuidas igaüks saaks panustada diagnoosimise ohutumaks muutmisel. 

Kokku tulid kaksteist aktiivset inimest, kelle kaudu olid esindatud Eesti Puuetega Inimeste Koda, Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit, Eesti Reumaliit, Taastusstuudio, Eesti Insuldipatsientide Selts ning ka insuldipatsientide lähedased. 

Üritus "Patsiendid räägivad patsiendiohutusest - minu hääl loeb!"

Üritus oli korraga nii pidulik kui ka praktiline, kus meenutati oma kogemusele toetudes, mis on olnud takistuseks, ja vastupidi, mis on aidanud kaasa tervishoiutöötajaga hea kontakti saavutamisele, et oma tervisest rääkida, ning mida soovitada mõlemale poolele tulevikuks, et tagada parem üksteisemõistmine. 

Õigele diagnoosile eelneb tavaliselt hulk informatsiooni, mida patsient ja tervishoiutöötaja vahetavad. Mitmedki osalejad tõid välja, et patsiendi rollis ei ole haruldane, kui probleem, mida tuldi lahendama, arsti ukse taga kaob ning tekib tunne, et tegelikult ju polegi midagi tõsist.

Ning haruldased pole juhud, kui patsient lahkub tervishoiuasutusest ilma, et oleks saanud või soovinud tuleku põhjuseid avada. Paraku ei ole tegemist imetervenemisega, vaid hirm, pinge ja tavapärasest erinev olukord teevad oma töö ning petlik tunne ütleb, et kõik on korras, et ainult kiiremini ära minna. 

Valmistumine tervishoiuasutuse külastamiseks

Võib ka juhtuda, et rääkima hakates on pea tühi ning ühtegi kaebust ei tule enam meelde. Seetõttu on hea tervishoiu asutuse külastamiseks valmistuda juba kodus, kui sümptomid ennast veel näitavad.

Võtta märkmik ja panna kirja, millal vaevus tekkis, millega seoses ja kui kaua kestab, ning mis on toonud leevendust. Seda on soovitav teha rahulikult ja kasvõi pikema aja vältel, et kõik oluline saaks ära märgitud. Kirja saab panna ka kõik küsimused, mida soovitakse arstile esitada. 

Paraku ei aita üleskirjutamine mitte iga probleemi korral. Kõikvõimalikud üksteisest möödarääkimised või infosulud kipuvad tekkima siis, kui informatsiooni hulk on liiga vähene, liiga mahukas, või ei kasutata vastastikku mõistetavat suhtlemisstiili.

Takistused infovahetuses

Patsiendi võime infot vastu võtta või sellest aru saada võib olla haigusest tulenevalt häiritud. Kõige lihtsam näide oleks siin kuulmisprobleemid, aga mõjutavad ka intellektist tulenevad vääritimõistmised või psühholoogilistel põhjustel arusaamise blokeerumine.

Mainimata ei saa jätta, et eriti vaimse tervisega seotud haigused ja häired võivad olla takistuseks, eriti siis, kui neid ei ole varasemalt diagnoositud ning pinnapealsema suhtluse korral ei pruugi spetsialist sellest kohe aru saada.

Mis siis aitaks? Kindlasti piisav aeg, et inimesega tegeleda ja raskematel juhtudel võtta patsient vastu koos pereliikme või hooldajada, teda siiski vestlusesse kaasates ning andes mõista, et otsuseid ei tehta temast sõltumatult. 

Sotsiaalsfääris töötavad osalejad märkisid, et on olnud juhtumeid, kus näiteks autismispektri või aktiivsus- ja tähelepanuhäirega patsient leiab end tervishoiuasutuses üksijäetuna.

Vajadus olla hoitud ja mõistetud

Võib-olla ongi kõige suurem puudus tundest, et oled hoitud ja mõistetud, kuid ka siin on mängus mitu aspekti - kõigepealt pikad järjekorrad, ja seejärel patsiendile pühendumiseks antav ajalimiit. On võimalik, et suhtlus upub paljusõnalisusse või siis vastupidi, oluline osa soovitud infost jääb rääkimata. Kui uuringute või ravi määramise protseduur käib suhteliselt ruttu, siis nende vajalikkuse ja kulgemise selgitamine patsiendile võtab aega.

Sageli tekib olukord, kus inimene ei saa täpselt aru, milles seisneb ta haigus, mida kujutavad endast uuringud ja miks on talle just selline ravi määratud ja kas on olemas ka alternatiivid. Patsientidel puudub sageli ka arusaam, millised on nende õigused ja mida teha juhul, kui tervishoiuasutuses tekivad arusaamatused või lausa konfliktid ning nad tunnevad, et on jäänud abita.

Neutraalse joone hoidmine

Lõpuks on kõik osapooled lihtsalt inimesed ja ebameeldivaid olukordi tuleb ette mõlema jaoks. Raskeks läheb siis, kui kumbki ei ole nõus poolele teele vastu tulema ning tekib soov jonnida. Nii on juhtunud, et arsti frustratsioon kajastub patsiendi digiloos viimase sildistamise või lausa halvustamisena.

Kuna tervishoiuvaldkonnas töötamine on reeglina pingeline ning isiklike probleemide ja tööstressi koosmõju on hea pinnas lühikese süütenööri efektiks, siis on asjakohane soovitus oodata ning teha haigusloo lõplikud sissekanded ilma emotsioonita ja neutraalselt-informatiivselt. Ei ole hea toon patsienti halvustada või stigmatiseerida ega häälestada kolleege tema vastu, seda enam, et teised digiloo lugejad ei tea asjaolusid ning negatiivne eelhäälestus muudab patsiendi jaoks tervishoiutöötajatega suhtlemise edaspidi pingeid tekitavaks. 

Eriti keerulised on olukorrad, kus patsiendil on palju tervisehäireid ja need ei väljendu alati tüüpilisel kujul. Väga kerge on arvata, et patsient liialdab (mida ta vahest ka teeb) või otsib tähelepanu, samas, kui inimesel on tõesti raske erinevate sümptomite kiuste jätkata tavapärast elu, ning alati see polegi enam võimalik.

Lisaks füüsilise tervise probleemidele võib patsiendil olla ka vaimse tervise probleeme, mida pole varasemalt diagnoositud, mistõttu võib temast jääda vale mulje. Väga tervitatav on kahtluse korral suunata patsient vaimse tervise spetsialisti juurde konsultatsioonile.

Teadmised pidevas täienemises

Oma teadmatuse ja teatud olukorras ka kogemuse puudumise tunnistamine nõuab ausust ja vaprust, kuid on eelduseks, et hakata otsima vastuseid ja ennast uute oludega kurssi viia. Mugavus ja sissetallatud rada, sealhulgas (pinnapealsel) diagnoosimisel, võib viia suuremate probleemide tekkimiseni ja seda tuleb paraku ette, nagu näitab statistika. 

Üksiku(te)le sümptomi(te)le suunatud leevendus (näiteks valuvaigisti näol) ei ravi (valu) algpõhjust. Arstiteadus ja üldse meditsiin, aga ka teadmised inimese füsioloogiast, on pidevas täienemises ning ohtlik on piirduda sellega, mis oli aktuaalne eile. Tänapäeval tulevad õnneks uusimad teadussaavutused ja -suunad läbi kommunikatsioonivahendite koju kätte.

Digiajastu head ja vead

Digiajastu on teinud info otsimise samaaegselt lihtsaks ja keeruliseks, kuna Internet sisaldab absoluutselt kõike. Digioskustega patsient suudab mõnede näpuliigutustega taotleda retseptide pikendamist, broneerida aega tervishoiuasutusse, vaadata oma terviseinfot, saada e-konsultatsiooni olenemata asukohast ja palju muud. Kui digioskused ja -võimalused puuduvad, on olukord palju keerulisem ning võimalik, et välise abita ei tuldagi toime. 

Hea, kui kogu patsienti ümbritsev süsteem toimiks tervikuna, kus tervishoiu ja sotsiaalabi teenused annaksid üksteisele teavet ega oleks paljude eri asutuste vahel killustunud. 

Digiajastu annab selleks kõik tööriistad, vaja on ainult kokkulepet neid kasutada. Siis ei juhtu, et patsient jääb üksi ega ole võimeline otsima abi(stajaid), ning teiselt poolt, ka abiandjad vajavad tuge ja koormuse leevendamist, et suuta hoolitseda enese vajaduste eest. 

Juhtumipõhine lähenemine

Ehk oleks juhtumipõhine lähenemine see võti, mis tegeleb patsiendi tervise, elukvaliteedi ja ka tema lähedaste heaoluga, kuna haige pereliikme eest hoolitsemine võib võtta viimsedki jõuvarud. Inimesed püüavad näida tugevad ja toimetulevad, kuid kas see on ka tegelikult nii? 

Abisaamise huvides peaks olema loomulik rääkida ka rasketel teemadel, nagu kurnatus, lootusetus ja lein, mis võib võtta erinevaid avaldumisvorme apaatsusest raevuni. Ning omaette valus teema on kaastundeväsimus, kus abiandjad ei suuda enam abi anda ja vajaksid seda hoopis ise. Patsient oma lähiümbruse ja -võrgustikuga on tervik, ning sellele tervikule tuleks läheneda kompleksselt.

Soovitused patsientidele ja tervishoiutöötajatele

Kokkuvõtteks - mida siis soovitada mõlemale poolele, et edaspidised kokkupuuted oleksid edukad ja meeldivad? Vaadake patsienti/tervishoiutöötajat ilma eelarvamuseta, olge partnerid. 

Halb tagasiside Internetis või süüdistav märkus digiloos võib olla kellegi hetkeemotsioon ega väljenda lõplikku tõde, lisaks - iga kogemus on erinev. Ärge eeldage, vaid saage kõigepealt tuttavaks ja siis kujundage oma arvamus, tuginedes omaenda ja mitte kellegi võõra kogemusele. 

Tervishoiutöötajad, suhtuge patsienti kui oma loo eksperti, kes teab kõige paremini, mida tunneb ning kuidas olukord talle mõjub. Võtke aega teda kuulata ja vaadake vajadusel oma erialast kaugemale - soovitage talle teisi spetsialiste, kui tundub, et nad saavad aidata. 

Patsiendid, hakake oma haiguse "projektijuhiks" - see tähendab, olge oma haiguse ja sellega seonduva suhtes paremini ette valmistatud. Uurige iseseisvalt, mis teie haiguse kohta teada on, ning millest aru ei saa või mis hirmu tekitab, küsige tervishoiutöötajatelt üle. Nemad on teie kolleegid ja kaaslased tervise taastamise teel. Austage neid ja nende aega ning tehke koostööd. Väljendage ka hirmu ja ebakindlust, kui nii tunnete, ning aidake arstidel ja teistel spetsialistidel ennast aidata. 

Jälgigem kuldreeglit

Lõpetuseks sobib vana ja tuntud kuldreegel: tehke teistele nii, nagu tahate, et teile tehakse. Ja teispidi: ärge tehke teistele seda, mida te ei taha, et teile tehakse.

Nende lõpusõnadega soovivad patsiendiohutuse päeval osalejad kõigile ilusat sügist ja head tervist, ning ühtlasi loodavad, et nende hääl jõuab ülaltoodud mõtete näol ürituse piiridest kaugemale.

Patsiendiohutuse päevast kokkuvõtte koostas päeva eestvedaja Kristiina Didrik (fotol).

Eesti Insuldipatsientide Selts tänab kõiki patsiendiohutuse päeval osalenuid, Tallinna Puuetega Inimeste Koja töötajaid ja vabatahtlikke abistajaid, kes aitasid kaasa ürituse kordaminekule, ning eriline tänu kuulub Maailma Patsientide Liidule, kelle rahaline toetus, abi ja suunamine tegid võimalikuks kogu ürituse toimumise!